Teksti autor Silver Kuik. Toimetas Tarvo Puusepp
Teehöövli hankimiseks raha annetanud tehnikahuvilised kohtusid 3. veebruari hommikul kokkulepitud kohtumispaigas Võhma lähedal. Sealt suunduti Koksverre, endise Võhma kolhoosi keskusesse, kus töökoja hoovil seisiski päästetav teehöövel.
Kohale jõudes sai masin esmalt kergelt üle vaadatud ja suurematest vigadest tuvastatud kohe kompressori puudumine, mis tõotas transpordil probleeme piduritega, kuna D-512-l on pneumopidurid; ja etterutates olgu öeldud, et need kartused leidsid ka kinnitust. Höövli väliselt märgatavatest ümberehitustest sai peale juba teadaolnud kabiini nurgaakende ümberehituse (paigaldatud sirged klaasid algsete kumerate asemel) tuvastatud veel algse näidikuteploki asendamine veoauto ЗиЛ-130 omaga.
Järgnes käik Võhmasse õlisid ostma, seejärel õlid, bensiin käivitusmootorisse ning vesi sisse, aku peale ja peale paariaastast seismist käima ta läkski! Veidi manööverdamist (kuna höövli liikumisteed piirasid üheltpoolt hiiglaslik lumehang ning teiseltpoolt betoonplokk, mida jäässe kinnikülmumise tõttu ka eemaldada ei õnnestunud) ning teehöövel sõitis omal jõul Koksvere töökotta kumme pumpama ning väiksemaid keevitustöid teostama (keevitati lagunema kippuvat kardaani), samuti korrastati ka masina esilaternaid. Seejärel, kui höövel taas töökojast välja sõitis, sai tehtud aktsioonis osalenutest ühisfoto ning võiski alata teekonda Järva-Jaani poole. Kaks esimest kilomeetrit Pilistvere ristini läbis teehöövel 20 minutiga. Selgus, et käigukastis ei tööta käigukiirendi, mis põhjustaski selle, et maksimaalseks kiiruseks saadi veidi väiksem kui kümnekilomeetrine tunnikiirus, täpsemalt 7 km/h! Sellise kiirusega vajanuks eksponaat omal jõul sõites varjupaika jõudmiseks pea seitse tundi sõiduaega. Otsustati tellida kolonnile vastu meid mullu kevadel Sürgaverest Ikarus 620 transpordilgi aidanud AS Tatoli suur traktor New Holland. Lühikese trossi ning jämeda köiega höövel traktorile sappa haagituna jätkati sõitu Järva-Jaani poole. Höövlit juhtisid omal käigul liikumisel Silver Kuik, Eno Hermann ja Veljo Hecht, puksiiris aga Eno Hermann ning Tuve Kärner.
Paaril järsemal laskumisel pidurite puudumisel tekkinud ohtlik olukord sai lahendatud höövli tera langetamisega, mille käigus korra ka höövli mootor välja suri. Järva-Jaani bussijaamast varjupaigani jäänud viimased paarsada meetrit sõitis teehöövel taas omal jõul. Höövli kohalepaigutamisele järgnes traditsiooniline varjupaiga talgusupi söömine - tänu maitsva supi eest varjupaiga perenaisele!
|