Esiteks, suur-suur-suur aitäh kõigile, kes vähemalt minu jaoks korraldasid sellise nädalavahetuse, mis jääb mõneks ajaks meelde! Ekstratänud loomulikult Muuseumipapale ja supitädile!
Kuna ümarlauast on juba piisavalt kirjutatud, siis ma ei hakka sellest pikemalt pajatama. Ütlen vaid, et midagi väga radikaalset seal välja ei käidud, mõne koha peal toimus konstruktiivne arutelu, nalja sai ka parajalt, kuid õhkkond oli valdavalt töine. Pärast seda toimus vähe vabamas vormis askeldamine Varjupaiga territooriumil, enam-vähem ainsaks konkreetseks tegevuseks jäi (minu mälu järgi) UAZi (eksponaat nr. 250 - vanatüübilise esiotsaga kaubik UAZ-452 - toim.) treileri pealt maha aitamine. Kuid asi seegi! Õhtune stiilipidu aga oli väääga vinge! Ainuke asi, mis natuke selle koha pealt nõutuks võttis, oli vastava riietuse puudumine kohalike hulgas, aga ei hullu. Seda paremini paistsidki silma ajastutruult kostümeeritud tegelased. Järgmisel hommikul aitasin koos kaasvarjupaiklase Andrese ja Varjupaiga perenaise Silvaga natuke Varjupaiga isendeid sildistada, ehk on mõnele Varjupaiga tegemistega mitte nii hästi kursis olevale inimesele nendest infotahvlitest natuke abi. Ja kogu selle ürituse vaieldamatuks täpiks i peal oli poolspontaanselt tekkinud GAZi (eksponaat nr. 252 - prügiauto GAZ-53-14/M-30 - toim.) äratoomine. Selle nüüdseks endine peremees osutus minu meelest võrdlemisi sõbralikuks ning pajatas mõnuga endast ja autost. Kuna selle sõiduki omal jõul liikumasaamisest on võrdlemisi vähe puudu ja ta mulle sümpatiseerib, siis otsustasin riskida ning lasta kaasvarjupaiklasel Silveril selle aasta Suure Aktsiooni nimekirjas oma nime taha see liikur kirjutada. Plaan on ta killavoori ajaks natuke korda kõpitseda ja see aparaat ka välja ajada, aga eks näis... Loodetavasti õnnestub plaan täita vähemalt 130-protsendiliselt!
Lühidalt, mina jäin selle üritusega VÄGA rahule ja ma tean ka seda, et veel vähemalt üks auto-motofoorumlane nõustub minuga. Ehkki tegelikult arvan millegipärast, et neid Varjupaiga sõpru, kes nõnda arvavad, on ligi kakskümmend. Aitäh veelkord!
PS: Kuidagi ei saa mainimata jätta, et sain veel kord kinnitust, et Tallinn kohe kindlasti EI ole parim koht olemiseks. Vähemalt mulle meeldis küll kümneid kordi väiksemas kohas natuke aega veeta, sest seal on vähemalt sama palju kordi vähem mõttetut tõmblemist ja närvilisust. Eks ole ka väikesest asulast tulenevaid miinuseid, aga ikkagi...
|